Retk Valgehobusemäele ja Simisalusse

 

Veebruaris kõige külmematel ja päiksepaistelistematel päevadel sai teoks Vormsi kooli kahepäevane õppeekskursioon Kõrvemaale. Kuna logistiliselt pole võimalik ühe päevaga nii kaugele sõita, siis veetsime ühe toreda päeva Valgehobusemäel, ööbisime ka seal ning teisel päeval külastasime Simisalu Loodusmaja, kus nooremad klassid läbisid programi „Jälgede salakiri“ ja suuremad käisid räätsadega rabas. Transpordiks ja õppeprogrammideks saime toetust tänu  KIK-i projektile „Vormsi kool Kõrvemaal“.

Õpilaste meenutused reisist:

Sõit ja sisseseadmine

(Johannes Gabriel Adams 4. klass)

 

Ma tõusin üles ja olin valmis minema Valgehobusemäele. Kui ma olin jõudnud praamile, nägin kõiki oma sõpru. Praam sõitis nelikümmend viis minutit.

Kui me jõudsime bussile ja hakkasime sõitma, siis enamik meist olid telefonis. Kui me olime lõpuks kohale jõudnud, nägime lund, suurt mäge, ühte maja ja ühte väikest silda. Kui me olime majja sisse läinud, siis suured seadsid end sisse üleval ja meie all korrusel. Õues päikest oli vähe ja oli päris külm.

Mulle meeldis sinna tulemine, aga sisseseadmine oli igav. See oli igav sellepärast, et ma oleks tahtnud juba suusatada.

 

Mäel

(Orm Robert Rammul 4. klass)

 

Kui olime ära söönud, läksime lumelauakoolitusele. Ilmad olid ka üsna soojad: hele päike paistis ja siis oli meil mõnus. Koolitusel me õppisime, kuidas lumelauaga sõita ja me õppisime nii mõndagi. Koolitusel läks päris hästi ja siis jooksid kõik mäele. Mõned meist olid lumelauaga ja mõned suuskadega. Kõik kukkusid esimese sõiduga, aga sellest polnud hullu. Hakkas ka pimedaks minema ja tänavalambid süttisid. Kõik läksid sööma. Söögiks olid pihvid ja salat.

Peale sööki läksime jälle mäele. Siis julgesid juba kõik mäetippu minna ja said suusatamise ja lumelauatamise selgeks. Kui me vigursõitu tegime, siis me sõitsime üle küngaste ja meil oli päris lõbus. Meil oli kahju mäelt lahkuda, sest me tegime vigursõitu, aga meil hakkas kätte jõudma õhtusöögiaeg.

Ma mõtlesin, et see on üks parimaid ekskursioone, mis koolis on olnud.

 

Teine päev

(Getrud Kõiveer 5. klass)

 

Teisel päeval Valgehobusemäel ärkasin vara äratuskella helina peale ning jäin uuesti magama. Kuid umbes iga poole tunni järel helises uus kell ja ma ei jäänud enam magama, vaid vaatasin unise pilguga, kuidas teised telefonides on.

Siis tuli hommikusöök ning pärast seda natuke vaba aega enne seda, kui me bussi peale läksime. Suuremad pandi varem maha, nemad läksid räätsadega rabamatkale. Meid viidi Simisalu RMK-sse, kus oli palju huvitavaid topiseid.

Me istusime suure laua taha ning kuulasime, kuidas Uku Praks rääkis hundi elust. Minu ees laual oli mitu karusnahka ja ma sain neid kuulamise ajal paitada. Ka teistel tundus raske näppe paigal hoida, selle tõttu tuli ühel koprakoljul hammas ära ja poisid proovisid seda siis tagasi panna.

Pärast seda tegime väikese ringi õues, kus nägin puud, mida põder oli näksinud ja sain nii mõndagi uut teada hundist ja sellest, kus ta elab. Siis sõitsime tagasi puhkekeskusse lõunat sööma.

Aknast paistis ilus vaade ning vahel nägime ka mõnda suusatajat mööda rühkimas. Kuid siis pidime juba Valgehobusemäega hüvasti jätma ning koju sõitma.

Mulle meeldis väga seal ja võibolla lähen tulevikus ka sinna tagasi.

 

Loodusmatkast

(õpetaja Malle Hokkonen)

Ja kui lõpuks tuul ka vaibub, kummalisi hääli kaigub kauguses, seal väljade pääl……

V.Tamm “Laugaste pääl on jää”

Just neid kummalisi hääli väljade pääl käis Vormsi koolipere otsimas Järvamaal Kakerdaja rabas, matkarajal. Et pehmesse samblakattesse mitte takerduda ja ohutum ning rahulikum oleks häälestuda rabavaikusesse, klammerdasime end Noku talu lähedal räätsadele. Oli ekslik järeldada, et räätsadel liikumine nõuab erilisi oskusi. Hoopiski mitte, kõnd nagu kõnd ikka.

Salapärane Noku talu on saanud nime kunagisest Nokko jõukast talukohast, millest tänaseks jäänud vaid varemed ja kolm võimast arukaske. (Talunimi on mugandatud Nokuks). Kolm arukaske on pere laste mälestuseks, kellest üks läks üle raba simmanile. Tagasi enam ei tulnud…. Sellest kaigub kummalisi hääli laugaste pääl.

Giid tutvustas meile legende sookollidest, virvatuledest, näkkidest- neid kõike on nähtud ja kuuldud rabas. Matkasime Hiiesaarele, kus väikesel  maalapikesel keset raba mitmekülgne loodus erinevate taime – ja loomaliikidega. Lähedal asub siin Punkrisaar- teadagi sõjaajast jäänud nimi.

Ümbrusest kuulsime järvejää praksumist. Mulle kõlas see pigem lõhkamise mürtsuga ning mõnigi matkasell vedas ehmatusest hetkeks küüru selga- kusagilt lendab midagi! Mürtsastus oli nö” tumeda” kõlaga.

Esimese päeva sisustasime mäeslaalomiga. Mägi meelitas kui mesi kärbseid. Minu jahmatus oli esmalt suur: meie lausmaa inimesed, mitmel talvel pole suuskadega kokkupuutunud, midamoodi nüüd mäe ja suuskadega sõbraks saada? Uudishimu vastu rohtu pole – jõuvarud kokkuvõtnud, haakis koolipere närvekõditavalt ükshaaval ülesviiva trossi külge, et alustada allalaskumist. Polnud aega julgust koguda, kes üles jõudis, see tuhisedes laskus. Ohjeldamatu suusavoog liugles kui kosest alla: õpilased, õpetajad, lapsevanemad. Näis, et ülesvedava trossmehhanismiga oli rohkem toimetamist, selle all ja küljes maadlesid-kukerpallitasid pandakaru kombel ilmselt kõik mitmeid kordi. Et laskumisel mitte eelmaolevasse kuusetihnikusse lõpetada, oli vahel abiks ka pepu-pidur. Kindel süsteem!

Omajagu manööverdamist ja kartlikkuse ületamist nõudis mäelt lumelaual laskumine. Meeletu kiirusega oli vaja otsustada, kuidas oma keha talitseda ja jalgadega kiikudes juhtida. Meeldivate juhendajate abiga said kavalused selgeks ja vääramatult jõudsid õppurid eesmärgini.

Ergutavalt ja kosutavalt mõjusid need rutiinist väljas talvepäevad: tuuletu ilm, karged külmakraadid, sõbralik seltskond, õdus majutus. Tõenäoliselt jäävad talvised matkapäevad jätkuvalt kooli õppeplaani, et uuendada ülepingutatud närvirakke.